в Без рубрики

Ole luja, ristikanzu!

Kui suarnois sanotah: ylen ammui, enne muinai, konzu oli jo mua azuttu i tuli aigu inehmižii luadie, Jumal oli äijäl väzynyh, eulluh vägie i aiguagi duumaimah: otti dai vualii hänen kaikeči iččeh pohodijakse. Sid lähti häi korgiele, kaikkein korgeimale mäile Hiemailaile huogavumah muailman ruadolois.
Meni vuozi, meni toine, meni kymmeniine vuottu. Jumalal oli himo heittyi muale kaččomah, ongo hengis ristikanzu, kui eläy, midä ruadau, jättäygö midägi lapsile da bunukoile. Tuli mieli hänele piäh: ei vie häi yksinäh ehtinyh ni midä suurdu azuo, pidäy vuottua vie kodvaine, anna lapset kazvetah da abuniekat suuretah, anna vägevyy rahvahan rodu, da opastuu miez suurii kodiloi sauvomah, lageiloi peldoloi kyndämäh, pitkii juamoi luadimah.
Moižien duumien duumaijez äijy ihmižen igiä kului muailmal.
Kerävyitaki kerran Jumal muale heittymäh, piäz yksi kyzymys: – Ongo elos ristikanzu? Oli kevät. Päiväine čirittäy taivahaz, lehtet puulois lepetetäh, linduzet pajatetah. Nägöy Jumal levien juaman: – Eläy ristikanzu! Astuu Jumal leviedy juamua myö, terväh tuli vastah pellon peräs ruižpeldo. – Vahnu mies kujon myödäh pystäy aidua, ga žirrit sidou ruižollel. Jumalal kai hengi hykähtih: – Miksebo sinä, ristikanzu, nenga hudran aijan pystät omassas pellos ymbäri? Hätkengo se kestäy? Hevothäi ollet syvväh! Mies vastah: – Minä huomei kuolen. Roih minun elaijakse.
Lähti Jumal ielleh astumah. Terväh tuli vastah suuri järvi. Rannal mužikat kahtei nuottua vietäh. Kaccou: viettih nuottu randah; suuret kalat komšah kerätäh, pienet nurmele lykitäh. Suutui Jumal: – Miksebo, miehet, lykkiättö mudizet kuivale muale kuolemah? Ei teile hätkekse nenga kalua järves tävvy! Vastatah hänele kalastajat: – Myö kuolemmo vuvven peräs, meijän elaijakse täydyy.
Odva lekkuu ielleh Jumal pahas mieles, onhäigu jallat katkai. Kodvažen peräs tuli vastah hieru. Nägöy: nuori mies kodii sauvau. Äijän lujua partu on varustannuh. Lad’duau pohjuparziloi da heittäy niidy muan pinnale. Myöz Jumalan syväin säbjähtih: puuhäi pehmiez märräs muaz terväh happanou. Kyzyy Jumal: – Miksebo, ristikanzu, et pane alusparzien alle lujenduksekse hos kivie? Onhäi pellol niidy nenga äijy, adran vedäjez ved vai tiel ollah. Kivettäh sinun uuzi kodi terväh rubieu muah heittymäh.
Vastuav miez: – Minä kymmenen vuvven peräs kuolen, minun ijän nengoinegi kestäy.
Pahestui Jumal. Annoin ristikanzale pitkän ijän: ičelleh opastuo, nerot lapsile nevvuo, da vie lapsien lapsii äbäzöijjä. Hän vai omii igii lugou, da varuau liijan askelen harpata.
Taba nosti Jumalan uvvessah Hiemailain huipule: silmät ei enämbiä nähtäs nengoštu elaigua. Animidä ei jätä ristikanzu muailmale, eigo lapsile, eigo bunukoile. Tuli Jumalal piäh mieli: ristikanzal ei mih pie tiediä sidä aigua, konzu häi kuolou! Mugai azui dai vieri huogavumah.
Meni vuozi, meni toine, meni sadaččuine vuottu. Lähti Jumal muadu myö kävelemäh, rahvahan elaigua kaččomah. Astuu leviedy juamua myöte, nägoy: vahnu mies aidua pystyttäy. Žirrit sidou pihlaivičal, luadiu aidua pitkäkse igiä. Jumal tiedäy hänen kuolendan huomei da hyväs mieles kirgai: – Jumal abuh! – da i astuu ielleh.
Vagavažesti vastai mies: – Pidäy abuo! Ei ole aigua äijiä paišta, kevät on kuivu, terväh muagi kuivau, en ehti aidua loppie.
Kebjiesti jallat vietäh Jumalua juamua myöte. Tuli vastah suuri järvi. Rannal mužikat kahtei nuottua vietäh: suuret kalat komsah pannah, pienet järveh työtäh. Azui Jumal tervehyön heile. Pehmeni hänen syväin, segu häi tiezi mužikoin vuvven peräs kuolendan.
Astuu ielleh hyväz mieles. Ei ni huoles olluh, kui mecän tagan avavui suuri hieru. Čomat koit seižotah kohti, päcit lämmitäh, gu savvu nouzou levoloinpiäl. Joga koin rinnal kylyt on sauvottu, kaivot on kaivettu. Lapset hypitäh, ziivatat kävelläh pihoil. Eläy ristikanzu!
Ellendi Jumal, mis oli viga. Enämbi ei ristikanzu tiije, konzu kuolou, kus elaijan loppou. A iče Jumal vie nygöigi huogavuu Himalain huipun piäl, vai liennöy mennyh Kalevan kangahile kävelemäh. Tullougo vie konzugi alangole (Olonkale) inehmižien elaigua kaččelemah?